Soomes elab praegu üle 51 000 Eesti kodaniku ja Eestis 7500–8500 Soome kodanikku. Samas puudub korralik ülevaade mõlemas riigis korraga aktiivselt tegutsevate inimeste kohta, sest ametlikes registrites ja statistikas neid ei eristata.
Helsingi Metropolia Rakenduskõrgkooli tudeng, Eesti päritolu Kelli Piksar tegi Soome Instituudi tellimusel uuringu, milles intervjueeris soome-eesti noori, kelle sotsiaalsed, majanduslikud ja kultuurilised suhted on seotud nii Eesti kui ka Soomega.
Piksar nimetas sellised inimesed kaksmaisteks, eristamaks neid hargmaistest inimestest.
„Hargmaine inimene hoiab sidet oma kodumaaga, kuid tegutseb ainult oma elukohariigis. Kaksmaisel inimesel on mõlema riigiga tugev side, sest ta tegutseb mõlemas riigis korraga ja ka elab korraga mõlemas riigis,“ resümeerib Piksar.
Kahes ELi riigis paralleelselt elavate inimeste arv kasvab pidevalt. Olle Järv, kes uurib Helsingi ülikoolis piiriülest liikumist Soome ja Eesti vahel ning mujal Euroopas, peab Piksari pakutud kaksmaisuse mõistet huvitavaks ettepanekuks.
„Teaduse tegijate vaatenurga järgi näitab alles aeg, kuidas see mõistena kasutusele võetakse. Isiklikult arvan, et piiriülesuse erijuhtumina võiks kaksmaisus päris hästi toimida.“
Vaba liikumine muudab ühiskondi
Piiriülesuse all mõeldakse riigi- ja kultuuripiire ületavaid suundumusi, võrgustikke ja sidemeid. Piiriülene majandustegevus toob inimesi üle lahe tööle, elama, tegema äri, kogema kultuuri ja investeerima.
Koroonakriisi tekitatud eriolukord tõi välja puudujäägid piiriülese eluviisi mõistmisel. Kiirelt rakendunud piirangud katkestasid peaaegu kogu liikluse Soome ja Eesti vahel. Tuhanded inimesed, kellel oli töö ühes riigis ja perekond teises, sattusid keerulisse olukorda.
„Riiklikul tasandil ei olnud teadmisi ega oskusi, et piiriüleseid elanikkonnarühmi arvesse võtta,“ selgitas Järv.
Euroopa Komisjoni statistika kohaselt käib Euroopa Liidus viis miljonit inimest tööl teistes liikmesriikides. Soome ja Eesti puhul on selline praktika sündinud alles viimastel aastakümnetel, mil riikide vahele on tekkinud aina tihedamad kontaktid ning piiriülene liikumine on suurenenud.
See on kasvav trend, sest nüüd on täisealiseks saamas esimene põlvkond, kelle vanemail on olnud võimalus vabalt üle Soome lahe liikuda. Piksari raport tõstab esile just selle põlvkonna elu- ja mõtteviisi.
„Eesti ja Soome vaheline kaksmaisus on piiriülesuse uus ja aina levinum vorm,” resümeerib Järv.
Liikumine muudab ühiskondi
Uuringus piiriülesuse eriliigiks tõstetud kaksmaised inimesed on Järvi sõnul väärtuslik ressurss nii Soomele kui Eestile. Nad oskavad mõlemat keelt ning, mõlemat ühiskonda põhjalikult tundes, tugevdavad kahe riigi vahelist suhtlust.
„Kaksmaisust meie ühiskondades veel täielikult ei mõisteta. On paslik küsida, kuidas selles kontekstis inimeste jagamine omadeks ja võõrasteks piirab mõtlemist ja ühiskonna arengut,“ arutles Järv.
Uuringus osalenud Reijo Roos ütleb, et on alati tundnud valikusurvet, kas olla soomlane või eestlane. Roosi isa on soomlane Hannu Oittinen, kelle töö on eesti keelest soome keelde tõlkimine. Ema Mari-Liis Roos on eestlannast keeletoimetaja. Reijo Roos räägib emakeele tasemel nii eesti kui ka soome keelt ja kahe keele segu.
„Alles nüüd olen hakanud mõtlema, et võin olla eestlane ja soomlane,“ ütleb Roos.
Uuringu jaoks intervjueeritud noortel oli tugev side nii Eesti kui Soomega. Kõik vastajad olid mõlema riigiga seotud töö, pere või hariduse kaudu. Intervjueeritavad tegid näiteks Eestist kaugtööd Soome ja samal ajal omandasid haridust Eestis.
Liikumine muudab ühiskondi. Tööreisid võivad väheneda, kuid kahes riigis elamine, töötamine ja õppimine kasvab.
Bürokraatia pole aga liikuva eluviisi vajadustega kohanenud. Kui töökoha ametlik asukoht on näiteks Eesti, peab Soomes elav töötaja olema ametlikult Eestis registreeritud, isegi kui tal on Soomes endiselt teine kodu ja ta veedab suurema osa ajast Soomes kaugtööd tehes.
Kaksmaiste jaoks on Talsingi enesestmõistetav
Roosil on korter Helsingis, kuid ta sõidab igal nädalal üle Soome lahe oma Tallinna koju.
„See ei ole tingitud töötamisest või õppimisest, vaid mulle lihtsalt meeldib nii elada. Talsingi kaksiklinn on minu jaoks enesestmõistetav. Piirid on muutunud hägusemaks, olematuks,“ räägib Roos.
Ta võrdleb Helsingit ja Tallinna ühendavat „Talsingit“ korteriga: Tallinn on köök ja Helsingi magamistuba, mõlemat on vaja.
Kuigi teekond Mustamäelt Pasilasse võtab aega, ei lõhu see Roosi hinnangul käsitust ühtsest linnast. Samuti ei erista ta eesti ja soome keelt teineteisest.
„Kui loetud raamat on mõlemas keeles olemas, siis ma tavaliselt ei mäleta, kummas keeles ma seda lugesin.“
Intervjueeritavad ütlesid, et sooviksid sagedamini külastada koos pere või sõpradega seda riiki, kus nad intervjuu ajal vähem aega veetsid. Kõik soovisid säilitada tugevaid sidemeid mõlema riigiga.
Kaksmaised noored polnud oma elu jooksul teiste sarnase taustaga noortega kuigi palju kokku puutunud, kuid tunnevad puudust sellistest võimalustest. Lisaks sooviti rohkem infot oma taustale sobivate õppimis- ja töövõimaluste kohta Soomes ja Eestis.
Kaksikidentiteet pole ametlik kategooria
Enamikul küsitluses osalejatest oli kaksikidentiteet: nad tundsid olevat osa nii Soome kui ka Eesti ühiskonnast. Paljud neist aga tundsid, et ühiskond ei oska neid kohelda sellisena, nagu nad on, vaid neile pakutakse immigrandi või välismaalase staatust.
Järvi sõnul on ainult ühe kogukonnaga seotud inimestel kaksmaisest eluviisist raske aru saada.
„Inimesed tajuvad rahvust tavaliselt läbi riikliku prisma. Oled kas eestlane või soomlane, ning seetõttu koheldakse nende kahe vahele jäävaid inimesi mujalt tulnutena.“
Kaksmaine identiteet
Küsitluses osalenud noorte jaoks tähendab kaksmaisus mitmekeelsust ja kultuuride ühendamist.
Kaksmaine inimene on otsustanud olla ühiskondlikult aktiivne mõlemas riigis. Kaksmaine suudab näha asju erinevatest vaatenurkadest. Mõtlemine areneb mitmekülgseks.
Kaksmaine ei pea end kummaski riigis immigrandiks ega välismaalaseks.
Kaksmaisel on üks jalg ühes ja teine jalg teises riigis. Kummaski riigis ei olda sajaprotsendiliselt. See sunnibki mõtlema oma identiteedi peale.
Kaksmaine oskab mõlemat keelt ja tunneb sügavuti mõlemat ühiskonda. Kaksmaisust tajutakse pigem väärtuse, mitte probleemina. Kultuuri ja kunsti vallas nähakse seda mõlema riigi rikastaja ja samas ka ühendajana.
Intervjuud toimusid detsembris 2022 ja jaanuaris 2023. Intervjuud viidi läbi nii otsekohtumistel kui ka videointervjuudena. Intervjueeritavateks olid 12 kaksmaist noort vanuses 19–27 aastat.
Intervjueeritavaid teavitati uuringu eesmärgist ja isikuandmete töötlemise põhimõtetest, samuti õigusest keelduda soovi korral teatud küsimustele vastamisest. Neilt küsiti ka nõusolekut salvestamiseks. Intervjueeritavaid käsitleti anonüümselt.
Kuigi uuringus osalenud noored kogesid kaksmaisust ennekõike rikkusena, tuli vastustes esile ka bürokraatiast tingitud raskused.
Neil vastajatel, kellel polnud Soome isikukoodi, oli Soomes pangakonto saamine keeruline, kuid ilma Soome pangatunnusteta ei saa paljudesse Soome elektroonilistesse süsteemidesse ennast registreerida. Isegi tööle kandideerimine võib osutuda keeruliseks, sest avaldust koostades tuleb sageli kuhugi registreerimiseks sisse logida.
Eestis on saanud registreerimist hõlbustavat digitaalset isikukoodi taotleda alates 2014. aastast. Riigis on juba ligi 100 000 e-kodanikku 177 erinevast riigist. Soomes on isikukoodi taotlemine keerulisem. See tähendab, et kaksmaiste jaoks on paljud protsessid samad mis välismaalasel, kes on riigis esimest korda ja soovib end Soomes registreerida.
„Praegu ei saa ma kuhugi sisse logida. Minu soomlust on viimase aasta jooksul tõestanud vaid raamatukogu lugejakaart. Ma ei ole siiani päris täpselt aru saanud, kuidas sellest nõiaringist seaduslikult või sujuvalt välja tulla,“ räägib Roos.
Ta on esitanud immigratsiooniametile avalduse EL-i kodaniku elamisõiguse saamiseks.
„Tavaliselt peaks koos sellega saama isikukoodi, aga mina pidin end siiski digi- ja rahvastikuinfo ametis välismaalasena registreerima. Sarnaseid ankeete tuli täita palju.“
Asi hakkas liikuma pärast teist avaldust. Taotlus rahuldati „piisavate rahaliste vahendite alusel“, kuid isikukoodi saamiseks tuli veel korra kohapeal käia.
„Eks ma saaksin normaalselt hakkama ka ilma isikukoodita, kuid terve see aasta on olnud minu jaoks lõputu passiivne bürokraatlik alandus.”
Soomes liigitatakse kaksmaine immigrandiks
Eesti ja Soome kodakondsusseadused erinevad üksteisest. Eesti ei võimalda topeltkodakondsust teistele peale sünnipäraste eestlaste. Sünnijärgne Soome kodanik ei saa seega olla samal ajal Eesti kodanik. Kui Soome kodanik soovib saada Eesti kodakondsust, peab ta Soome kodakondsusest loobuma.
Seevastu võib Soome seaduste järgi inimesel olla mitu kodakondsust. Sünnipärane Eesti kodanik võib omandada Soome kodakondsuse ja sünnipärane Soome kodanik mõne muu riigi kodakondsuse.
Roos sooviks Soome kodakondsust, kuid kardab, et seda ei anta. Keeleoskus on piisav, muudes tingimustes aga puudujääke. Näiteks pole ametlikku tõendit Soomes veedetud suvede ja muu elamise kohta. Ka soomlasest isa pole piisav.
„Ja mis kõige tobedam – täielik ebaõnn – kui ma oleksin paar kuud hiljem sündinud, oleksin saanud Soome passi lausa möödaminnes. Paar kuud pärast minu sündi hakkas kehtima seadus, mille kohaselt võid kodakondsuse saada igal ajal, kui üks vanematest on soomlane.“
Kui räägiks hoopis läänemeresoomlusest
Kaksmaisuse juures on aga küsimus rohkem identiteedis kui passis. Kaksmaised tunnevad iga kord, kui laev saabub Helsingisse ja alati, kui laev Tallinnas randub, et nad on jõudnud koju.
Roosi arvates võiks Soome ja Eestiga seoses laiendada rahvuse mõistet ja rääkida läänemeresoomlusest.
„Meie kultuurides ja keeltes on palju samasusi. Me põlvneme samast hõimust. Sellest samasusest võiks rohkem rääkida.“
Samasustena toob Roos näiteks sauna, animismi, introvertsuse, rahulikkuse ja pimeduse, aga ka järved, saared, männimetsad ja kased.
Tänapäeva globaalses maailmas on üha tavalisem tunda kuuluvust mitmesse kohta. Kelli Piksar tuletab meelde, et info- ja kommunikatsioonitehnoloogia ning kaugtööle kohandatud tööprotsessid on muutnud inimeste käitumist ka üldiselt mitmepaiksemaks.
„Paljude inimeste töökoht, eluase, pere ja tarbimine ületavad riigipiire. Seetõttu peavad riigid näiteks oma haridus- ja maksusüsteeme ning kodakondsuspoliitikat edasi arendama.“
Ka Piksar ise on kaksmaine, kes on kogu elu elanud ametlikult Soomes. Eesti kodanikuna ei saa ta aga Soome parlamendivalimistel hääletada, mida ta peab puuduseks.
„Miks ei lasta kaksmaistel mõlema riigi parlamendivalimistel hääletada? Oleme mõlema riigi ühiskonnaeluga hästi kursis ja oskame neid ka võrrelda. Teeksime häid valikuid“, ütleb Piksar.
Artikkeli on alun perin julkaistu suomeksi otsikolla ”Elämää kahdessa maassa – Viron ja Suomen kaksoiskansalaisuus on voimavara, jonka hyödyntämistä lainsäädäntö rajoittaa”.
Käännös: Peep Ehasalu, Soome Instituut.
Tämän sisällön mahdollistaa Tallinnan kaupunki.
Journalistinen päätösvalta on MustReadin toimituksella.
Keskustelu